Tiina Männe - meie ilu ja võlu pildistaja

Oleks patt mitte kirjutada Tinkast kodanikunimega Tiina Männe, kes on läbi kaamerasilma meie toimetamiste ilu ja võlu tabanud ning teinud seda just nõnda, et iga kord tema loodud fotosid vaadates peame tõdema – teeme ikkagi nii ägedat asja ja just nõnda, et see ennekõike meie endi rõõmu “toidab”. Nii on, mida külalistega jagada ja mille tuules päevast päeva toimetada.
Küsisime Tinkalt mõned küsimused ja tema vastas.

küünlavalgus, hubane atmosfäär, hea toit, suure muna kohvik-restoran, jänesepraad

Tinka, kuidas Sa lähened n-ö tellitud pildistamistele?

Mõtlen alati enne läbi, missuguse pildistamisega tegu on ja püüan ennast vastavalt häälestada, viia ennast nö meeleollu. Kohale jõudes vaatan missugused on valgustingimused ja üldine meeleolu. Tellitud pildistamise puhul on väga mõnus kui olen asukohas juba varem viibinud ja tean, mis kohaga tegu on, kuigi teinekord peab ka üsna spontaanne olema ja ruttu reageerima.

Kui tihti Sa avastad, et vaatled midagi kui potentsiaalset pildistamise objekti? Mis Sind sellisel juhul tavaliselt siis köitnud on?

Väga põnev teemapüstitus. Olen kunstihariduse taustaga ja sealt edasi liikunud sujuvalt fotograafia poole – selles suhtes on selline vaatleja-pilk minuga pikka aega kaasas käinud. Nö vaba pildistamise juures (kui pole tellimustöö) siis mulle väga meeldivad teatud valgused, mis alati kutsuvad kaamera haarama. Näiteks praegune hilissügisene selline eriline valge, kalgivõitu valgus või muidugi madal päike – hommikul või õhtul.

Kuidas Sa ise iseloomustaksid enda kui fotograafi käekirja?

Minu käekiri – üritan jääda loomulikuks ja ausaks, mitte eriti võltsida 🙂 Oleneb muidugi väga sellest, kes või mis on pildistatav objekt.

Ürituste pildistamisel on oluline tabada nii ehedat emotsiooni, koheldes siiski pildistatavat austusega, kui ka õigeid hetki, mis annaks edasi üritusel toimuvat. Brändifotode juures üritan jääda loomulikuks, vältida üleposeerimist ja tuua sõnum vaatajani.

Mis on see, mille kaameraga tabamine on Sinu jaoks olnud kõige keerulisem ja miks?

See paneb täitsa mõtlema…võibolla rasketes valgustingimustes esitlusväärilise pildi saamine on kõige suurem pähkel olnud.

Üldiselt sobib üks retsept nii pildistamise kui muude tegevuste suhtes – ei tasu endale negatiivseid eelarvamusi tekitada ja üle mõelda, õnneks kogemused ja oskused on need mis hädast välja aitavad.

Tänapäeval, kus me nii palju oma telefonidega pildistame, on Sul mõni soovitus või nõuanne või arvamus selle kohta?

Olen seda oma koolitustel ka alati öelnud , et ega aparaat ei pildista, vaid ikka inimene selle taga. Selles suhtes on telefonifoto hetke jäädvustamiseks suurepärane vahend- ta on alati olemas, teeb üsna heal tasemel fotosid ja seda on lihtne kasutada. Näiteks igapäevasteks tootefotodeks ja sündmuste jäädvustamiseks on ta suurepärane vahend, ainuke asi, et inimene peab ise üsna palju eeltööd tegema, et tulemus ikka presenteeritav oleks.

Jaga meiega palun oma kõige lemmikumat fotot viimase aja töödest? Või on Sul suisa mõni üleaegade lemmik, mida kõigiga jagada…? Äkki on selle fotoga ka mõni lugu?

Minu lemmikutega on nagu näitlejatel, kes on öelnud, et nad justkui armuvad oma rolli üha uuesti…mul on kuidagi sama lugu.

Iga kord kui ma pildistan, olgu see mõni sündmus või privaatsem pildistamine, ma lähen niimoodi sinna situatsiooni sisse, teen seda kohe südamega, et kõik mida pildistan on nii sümpaatne ja ma elan seda kuidagi end sees läbi. Selles suhtes on lemmikutest kõige meeldivamat raske välja tuua, kuna need kipuvad tihti vahetuma.

Aitäh, armas Tiina Männe aka Tinka, et oled meiega sel teekonnal kaasas olnud, meid vaadanud ja meid näidanud!